Objektid
Viimase 30 aastaga on Eestis korda tehtud 50 luterlikku pühakoda. Taastamist ja remonti ootavad sadakond pühakoda. Hetkel kogume annetusi 24 objekti restaureerimiseks. Paljud vanad kirikulood tunduvad uskumatud ja hoiavad endas müstilise maiguga ajaloo ilu. Annetusega saad aidata säilitada meie kultuuri- ja mõttelugu, et ka tulevikus oleks pühakodasid, millest lugusid jutustada.
Toetust on vaja Risti kiriku välisfassaadi ja akende restaureerimiseks.
Vajaminev summa 262 870 eurot.
Risti kiriku ajalooline tähtsus
Kristuse pühale ristile pühendatud Risti kiriku rajasid Padise kloostri tsistertslastest mungad 13. sajandi teisel poolel ja see on üks ehedamalt säilinud keskaegseid kirikuid Eestis. Kiriku asukoht ja rajamine tähistavad ristiusu leviku ning Euroopa kultuuriliste mõjude toomist Eestisse.
Risti kiriku ajaloolise maamärgi staatuse kinnistajad:
Eesti teadaolevalt vanim toimiv tornikell (15. sajandi I pool)
Unikaalne poolsilinderjas torn kui Risti kiriku tunnusmärk
Üks vähestest säilinud kolme tabalukuga rahapakkudest (17. sajand)
Kirikaias asuv 100-aastane Vabadussõja mälestussammas, mis säilis puutumatuna kogu Nõukogude okupatsiooniaja
Kirikus asuv Vabadussõja ausamba pärg, mille on samba avamisel Risti kihelkonna langenute mälestuseks toonud Eesti Vabariigi sõjaminister
Risti Vabadussõja sammas
29. juunil 1924 avatud mälestussammas on pühendatud Risti kihelkonnast pärit kaheksale Vabadussõjas langenud mehele, kelle nimed on sambal ära toodud koos sõnadega „Suuremad armastust ei ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest!“. Risti koguduse õpetaja Annika Laats ütles samba 100. aastapäeva tähistamisel: „Vabadus, mida nad saavutasid, ise surma saades, kestab tänaseni. Nende elu ja surm ei olnud mõttetu, sellel oli ja on määratult suur tähendus. Meie saame osa sellest heast viljast, mida nende noorte meeste elu kandis. Sellepärast meil tulebki nende nimesid ikka ja aina meenutada, nad on needsamad „Nimed marmortahvlil“, üks paljudest selle variantidest. Võib öelda, et see mõne ruutmeetri suurune maalapp, mis jäi mälestusmärgi alla, oli ka okupatsiooni ajal vaba Eesti territoorium.“
Arhitektuuri ja kultuuripärandi tähtsus
Risti kirik on kohalikust paekivist ehitatud silmapaistev hilisromaani stiilis pühakoda. Selle arhitektuur on ainulaadne ja tipptasemel, pakkudes väärtuslikku teavet 13. sajandi arhitektuuritraditsioonide ning ehituspraktikate kohta Eestis. Kiriku sisemus, sealhulgas restaureeritud laemaalingud ja erakordne tähtvõlv, on osa meie kultuuripärandist, mis annab tunnistust keskaja religioossest elust. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on Risti kirikus tehtud mitmeid restaureerimistöid, et kirik vastaks tänapäeva inimese ootustele, kuid samas säiliks ajalooline autentsus. Ärksameelne, kasvav ja külalislahke kogudus kutsub appi laiemat üldsust, et säilitada ajaloolist maamärki, mis hoidis ja kaitses Risti Vabadussammast ning on kujunenud Eesti oluliseks usulise ja vaimse elu keskuseks.
Toetust on vaja Viljandi Jaani kiriku välisfassaadi restaureerimiseks.
Vajaminev summa 84 000 eurot.
Viljandi Jaani kiriku lugu
Kirik rajati ajavahemikus 1466–1472 koos Püha Frantsiskuse ordu reformitud haru kloostriga, mis paiknes kirikust põhja pool. Frantsisklaste ordu ideaalid olid kasinus ja lihtsus, millest lähtuvalt pidi kirik olema tagasihoidlik ja võlvimata. Kiriku ajalugu on olnud heitlik, kuid ometi on pühakoda siiani viljandlaste rõõmuks püsima jäänud.
Jaani kirikut võib auga nimetada helisevaks hooneks, uudse lahendusena on kirikutorni paigaldatud 25-st väiksemast kellast koosnev kellamäng, millega saab esitada vabalt valitud meloodiaid. Läbi aastate ja aastakümnete on kirikus toimunud hulganisti kontserte ja festivale. Paljud eestimaalased teavadki Jaani kirikut kui folgikirikut, mis pärimusmuusika festivali ajal on avatud hiliste õhtutundideni kontsertideks ja palvusteks.
Frantsisklaste ordu loodud pühakoda on rajatud lihtsuse võlule, soovime, et Viljandi linna südames asuv helge ja helisev hoone jääks püsima ja et kõigile avatud armas ja kodune kirik pakuks veel aastasadu rahu ja tröösti ning puudutaks muusikaga hingekeeli.
Toetust on vaja Inglikabeli restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 60 000 eurot.
Tallinna Piiskopliku Toomkiriku kui ehitismälestise ajalugu ulatub tagasi 13. sajandi esimesse kolmandikku. Samas tuleb märkida, et kiriku asutamise aasta pole täpselt teada, kuid on väga tõenäoline, et 1219. aastal, kui taanlased Tallinna tungisid, ehitati Toompeale ka kirik.
1240. aastal sai kirikuhoone valmis ja kirik pühitseti Neitsi Maarjale. Samal aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks ja Tallinna toomkirikust sai kogu Eesti kirikute emakirik. Seda ülesannet on Tallinna toomkirik täitnud juba aastasadu kuni tänapäevani. Olenemata Eestimaa või Tallinna isandatest on Tallinna toomkirik olnud alati kirikupeade kodukirik.
Eesti iseseisvumise eel asutati Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja seati sisse piiskopiamet. Tallinna toomkirik täitis peakiriku ülesannet okupatsiooniajal ja teeb seda väärikalt ka taasiseseisvumise ajal, võttes vastu auväärseid külalisi, nagu kiriku- ja riigijuhid.
Toetust on vaja pikihoone katuse remondiks ja akende restaureerimiseks.
Vajaminev summa 72 000 eurot.
Lohusuu kirik vajab toetust pikihoone katuse remondiks, et paigaldada räästaosas uus katuseplekk ja teha müüriparandusi, ning kiriku akende restaureerimiseks.
Lohusuu kiriku lugu
Lohusuu kirikus oli kunagi köstriks Otto Wilhelm Masingu isa Kristian Masick. Ilmselt ammutas väike Otto isa elukutsest suurt eeskuju, sest ka temast sai hiljem mitmes erinevas koguduses kirikuõpetaja ja agar keelemees.
Kirik ja köstrimaja asusid Avijõe kaldal, kus Ottole meeldis väga istuda ning veevoolu vaadelda. Tolleaegne kirik asus praegusest Lohusuu kirikust teisel pool jõge, Avijões oli ohtralt vett ja seda kasutati palgiparvetusjõena. Ümarad palgid tekitasid vulisevas jõevoolus enda kohale õrna veevirvenduse. Just seesama veevoolus ujuv üksik palgiots ja selle kohal virvendav vesi olid Otto jaoks „Õ“ tähekuju inspiratsiooniks. „O“ sai endale jõelained peale ja tekkis „Õ“. Õnnelik lugu sündis otse kiriku kõrval ja on meie keelt põlvest põlve rikastanud.
1667. aastal ehitas Laiuse lossi omanik Erich Flemming Lohusuusse puukiriku. See sai Põhjasõjas kannatada, aga ehitati 1735. aastal üles lausa luksuslikuna: 20 klaasitud akent, ehtsa kullaga kaetud 24-haruline kroonlühter, kullatud altarikarikas ja tornikukk, kallid vaibad ja altaririie ning Stockholmis valmistatud kirikukell. Seesama kell heliseb ka praeguses neogooti stiilis kivikirikus, mille ehitus algas 1877. aastal. Lohusuu kirik on uhkuse ja ühtehoidmise sammas, tänu millele on kosunud ning arenenud küla ja vald. Lohusuu koguduses on aegade jooksul olnud kolm päris oma õpetajat, enamiku ajast on jagatud õpetajat Torma ja Mustvee kogudusega. Praegune õpetaja Eenok Haamer on kogudust teeninud juba 57 aastat ning teenistused toimuvad 2 korda kuus.
Toetust on vaja kiriku peasissepääsu dekoratiivkarniiside ja ukse frontooni korrastamiseks.
Vajaminev summa on 30 000 eurot.
Sangaste Püha Andrease kirik vajab toetust kiriku peasissepääsu dekoratiivkarniiside ja ukse frontooni korrastamiseks, et kirikusse oleks ohutu sisse astuda ning silmale ilus vaadata.
Sangaste kiriku lugu
Sangaste kiriku ja kohanime kohta levib muistend, et vanal hallil katoliku ajal hoiti Sangaste kirikus reliikviana Kolgatalt pärinevat erilist kivi, millelt võis leida tilga või paar Jeesuse verd. Ladinakeelsest väljendist „sanguis Christi“ ollagi tulnud kohanimi Sangaste. Seda, kas püha kivi andis jõudu kiriku püsimiseks, on raske tõestada, kuid läbi sajandite on hoone mitu korda hävinenud ja siiski alati uuesti üles ehitatud.
Sangaste kirik asub pika piirkonnaajalooga alal. Kihelkond asutati 13. sajandi esimesel poolel. Kirikust linnulennult edela suunas mõne kilomeetri kaugusel asub Sangaste loss koos mõisahoonete kompleksi ja mõisapargiga. Kirikust lääne suunas asub paari kilomeetri kaugusel Sangaste kalmistu. Sangaste kirik ja kirikuaed moodustavad miljööväärtusliku kompleksi, millel on suur kultuuri- ja ajalooväärtus. Ansamblile lisab veelgi väärtust paiknemine teede ristil ja ümbritsev Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Sangaste kirik osaleb juba aastaid programmis Teeliste kirikud.
Toetust on vaja kabeli torni restaureerimisprojekti omafinantseeringuks ja kiriku kooriruumi praeguse olukorra säilitamiseks.
Vajaminev summa on 37 351 eurot.
Kassari kabel vajab toetust torni restaureerimiseks. Mälestise restaureerimisel on eesmärk säilitada maksimaalselt algupäraseid detaile ning tagada selle terviklikkus. Plaanis on taastada torn ajalooliste fotode eeskujul vastavalt 2022 arhitekt Mihkel Koppeli koostatud projektile.
Käina Martini kirik vajab toetust varemete praeguse olukorra säilitamiseks. Et kaitsta kontraforse edasiste ilmastikumõjude eest on vaja need katta tõrvatud kimmidega, tööde maksumus on 1920 eur. Plaanis on paigaldada ka valvesüsteemid mille paigaldamine maksab 2227 eur.
Käina Martini kiriku lugu
Ennemuiste võttis Hiiumaa vägilane Leiger oma mõistuse ja jõu kokku ning ehitas Käinasse kiriku. Paraku elas Saaremaal tema võimas vend Suur Tõll, kellele jäi üle mere kerkiv torn silma ning tekitas kadedust ja paksu pahameelt. Suur Tõll tahtnud siis kiriku torni maha visata ja saatnud Hiiumaa poole teele kolm kivimürakat, aga need läinud mööda: üks maandus Palupõllu mäele, teine Karjamaa ninale ja kolmas Orjakule. Tänu Tõllu viletsale kiviviskele jäi kirik õnneks püsima, kuid hävines 1941. aastal sõjas Saksa lennuki süütepommi tõttu. Käina kiriku varemed seisavad tänase päevani ja kogudus hoiab neid korras, lootuses, et kunagi tekib võimalus kirik taas üles ehitada.
Kassari kabeli varaseim teadaolev kaardile märkimine pärineb 1709. aastast, mil kabel on tähistatud kivihoonena. Hoone arhailisust rõhutavad paksud kiviseinad, väikesed tiheda ruudustikuga aknad ja pikihoone rookatus. Praegu toimuvad kabelis traditsioonilised kirikuüritused, nagu teenistused, laulatused, ristimised ja matused. Peale selle korraldatakse seal ka kultuuriüritusi: kontserte ja luuleõhtuid.
Saare-Lääne piiskopi eestvedamisel ehitati aastatel 1493–1515 Käinasse hilisgooti stiilis ühelööviline saalkirik. 19. sajandi keskel ehitati kirik ümber ja pärast seda oli kirikus 600 istekohta, mille järgi oli see Hiiumaa suurim pühakoda kuni 1941. aastani. 14. oktoobril 1941 tabas teise maailmasõja keerises kirikut Saksa lennuki süütepomm. Tules hävis kogu inventar ning puidust katuse- ja laekonstruktsioonid.
Toetust on vaja Pärnu Eliisabeti kiriku torni kivikehandi, torni rõdu ja tornikiivri restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 339 168 eurot.
Pärnu Eliisabeti kirik vajab toetust torni kivikehandi, torni puidust kandmikkonstruktsioonide, torni rõdubalustraadi restaureerimiseks ja proteesimiseks, samuti torni plekk-katete asendamiseks vaskplekiga.
Aastal 1741 eraldas Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna riigikassast 8000 rubla uue luteri kiriku ehitamiseks Pärnusse.
25. juunil 1744 pandi paika kirikuhoone nurgakivi. Tornikuul ja vaskne kukk seati maakivist kiriku tornitippu 27. märtsil 1747. Sama aasta 11. septembril võttis raad meistrilt töö vastu. Neid sündmusi märgib peaukse kohale märgitud Anno 1747. Kiriku sisetööd aga kestsid ja kirik pühitseti sisse alles 1750. aasta 29. märtsil.
1893. aasta kevadest kuni sügiseni ehitati Eliisabeti kirikule uus telliskividest tiibhoone. Kirik pühitseti uuesti 19. oktoobril 1893. aastal.
Tänapäeval on Pärnu Eliisabeti kirik linna üks olulisemaid vaatamisväärsusi ja turismiobjekte. Kirikus toimuvad näiteks Musica Sacra ja Pärnu Orelifestivali kontserdid.
Toetust on vaja lõunauste restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 9120 eurot.
Juuru Mihkli kirik vajab toetust lõunaküljel asuvate uste restaureerimiseks, sest ajahammas on neid omajagu purenud.
Juuru Mihkli kiriku kui arhitektuurimälestise ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse. 1238. aastal asutati kogudus ja ehitati esimene kirik, sajandi lõpul valmis kivikirik. Seega on kogudus hoidnud pühakoja uksed avatud ja kuulutanud rõõmusõnumit juba üle seitsmesaja aasta. Pühakoda pühitseti esialgu Püha Jüri, hiljem peaingel Miikaeli auks. Kirik ehitati ümber aastatel 1893–1895, saades tänapäeval tuttava sihvaka neogooti stiilis ja ristikujulise põhiplaaniga kuju.
Toetust on vaja kroonlühtri renoveerimiseks ja märtrite mälestustahvlite ümberpaigutamiseks.
Vajaminev summa on 9816 eurot.
Jõhvi Mihkli kirik vajab toetust kultuurimälestiste hulka kuuluva kroonlühtri renoveerimiseks ning oreli taha varjule jäänud kahe märterõpetaja mälestustahvli nähtavamasse ja austusväärsemasse kohta paigaldamiseks.
Jõhvi Mihkli kirik on rajatud 13.–14. sajandil ja on suurim ühelööviline kirik Eestis. Vanemate säilinud osade järgi on näha, et kohe alguses oli kavas rajada oma aja kohta hiigelmõõtmetes saalkirik. Seda kasutati ka kaitseehitisena ja ümbritseti vallikraaviga. Alles paar sajandit hiljem, 15.–16. sajandil ehitati kirikule ka torn. Kirik on sajandite jooksul sõdades palju kannatada saanud ja korduvalt uuesti üles ehitatud. Praegune neogooti kiivrikuju anti sellele 1875. aastal. Eelmise sajandi lõpus, 1984. aastal võeti ette suurem remont, mille käigus sai kirik nüüdse kuju.
Toetust on vaja laemaalingute avamiseks ja konserveerimiseks.
Vajaminev summa on 65 100 eurot.
Koeru Maarja-Magdaleena kirik vajab toetust viimaste laemaalingute avamiseks ja konserveerimiseks, et taastada kiriku endisaegne värvikirevus. Seejärel saab alustada oreli remonti ja tagasi tuua haruldase Christian Ackermanni krutsifiksi.
Koeru Maarja-Magdaleena kirik kuulub Järvamaa vanimate kodakirikute hulka, mis on rajatud 13. sajandi kolmandal veerandil ja on väliselt üldjoontes samasugune praeguseni. Viimastel aastatel on renoveeritud kiriku aknad ja uksed ning tornis helisevad kaks uut kella, mida juhib automaatika. Kiriku sisekujundus on seevastu muutunud tundmatuseni. Praegused valged-sinakad seinad pärinevad 19.–20. sajandist. Varem on kirik olnud palju värvikam. Tänu avatud kaunitele maalingutele sarnaneb pühakoda üha enam interjöörilt Gotlandi kirikutega.
Toetust on vaja kirikuhoone akende restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 30 000 eurot.
Lihula Eliisabeti kirik vajab toetust akende restaureerimiseks. Aknaraamid on osaliselt pehkinud ja klaasid ei taha enam ees püsida.
Praegune Lihula Eliisabeti kirik on ehitatud aastatel 1876–1878 endise 13. sajandist pärit kirikuhoone kohale. Kirikus on säilinud vanast kirikust pärit esemeid: orel, üks tornikelladest ja 17. sajandi lõpul Christian Ackermanni valmistatud kantsliskulptuurid. Kirikus tegutseb praegu aktiivne kogudus. Igal pühapäeval peetakse jumalateenistusi ja suvekuudel on kiriku uksed külastajatele avatud.
Toetust on vaja Muhu kiriku kooriruumi katuse restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 5736 eurot.
Muhu Katariina kirik vajab toetust kooriruumi katuse restaureerimiseks. Praegu peab katusekate veel vett, kuid hooldus- ja remonttööde viibimine võib juba lähiajal seada ohtu katuse kandekonstruktsioonid. Ainult ühel osal katusest on uus kate, teine osa vajab remonti.
Muhu kirikut mainiti esimest korda 1267. aastal, kuid arvatavasti oli tegu praegusele eelnenud ja tõenäoliselt puukirikuga. Kivist jumalakoja ehitamist ei alustatud enne 13. sajandi lõpukümnendeid. Esmalt püstitati pikihoone seinad, millele järgnes võlvitud kooriruum ja edasi võlviti ka pikihoone.
Kirik on pühitsetud 3.–4. sajandi vahetusel elanud Pühale Katariinale Aleksandriast. Kivikirik purustati 1703. aastal Põhjasõja ajal ja ehitati uuesti üles 1738. aastal. Muhu Katariina kirikut peetakse proportsioonidelt ja välisarhitektuurilt kõige kaunimaks keskaegseks sakraalehitiseks saartel. Kirikus tegutseb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Muhu Katariina kogudus.
Toetust on vaja kiriku põranda parandamiseks ja restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 55 700 eurot.
Pärnu-Jaagupi kirik vajab toetust põranda parandamiseks ja restaureerimiseks, sest põranda keskosa juba vetrub oluliselt.
Pärnu-Jaagupi kirik on viimaseid katoliku kirikuks ehitatud sakraalhooneid Eestis ja on vanim kirik Pärnumaal. Kirik on pühitsetud palverändurite kaitsepühaku apostel Jaakobuse auks. Kiriku ehitamise täpset aega ei ole teada, aga arvatavalt on kirik ehitatud 15. sajandi lõpul või 16. sajandi algul. Pärnu-Jaagupi kirik on kogukonnale avatud igal pühapäeval jumalateenistuseks ja omaette palvetamiseks. Kirikus toimuvad regulaarselt kontserdid ja kohalik põhikool käib kirikus pühade ajal. Suvekuudel on kirik avatud juunist augustini kõigile palveränduritele ja turistidele.
Toetust on vaja kirikusaali pehkinud lae ja kirikusaali akende restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 59 125 eurot.
Põlva Püha Neitsi Maarja kirik vajab toetust uste ja akende restaureerimiseks. Uksed-aknad on vaja restaureerida, et parandada kiriku väljanägemist ning sooja- ja helipidavust.
Põlva Maarja kirik on üks Vana-Võrumaa vanimaid pühakodasid. Märkimisväärne on keskaegne viilutorni ning tugipiilaritega läänefassaad. 1840. aastatel ehitati kirik põikihoone võrra suuremaks ning selle juurdeehitise pühitsemine toimus 1845. aastal. Samast ajast pärineb ka klassitsistlik altarikujundus baltisaksa kunstniku Friedrich Ludwig von Maydelli maaliga „Ülestõusmine“. Lõuna-Eesti kontekstis unikaalsena on säilinud Põhjasõja-eelsed puidule maalitud altarimaal „Püha õhtusöömaaeg“ (1650) ning apostleid kujutavad kantsli küljetahvlid (1647), mis on eksponeeritud kirikusaali seintel. Põlva kirik on külastajatele avatud aasta läbi peaaegu iga päev ning on ühtlasi koguduse juures tegutseva kristliku põhikooli aula.
Toetust on vaja Rakvere Kolmainu koguduse tornikiivri parandamiseks, puhastamiseks ja värvimiseks.
Vajaminev summa on 10 000 eurot.
Rakvere Kolmainu kirik vajab toetust tornikiivri ja katuse parandamiseks. Tornikiivri kate on tugevast vanast plekist, nii et tarvis on parandada vaid mõni sõjast jäänud kuuliauk, plekk puhastada ja värvida. Ka uus, kogukonna toel valminud kiriku pikihoone katus vajab uut värvikaitset.
Rakvere Kolmainu kirik on Rakvere vanim tegutsev pühakoda ja linna vanim hoone, mis on olnud järjepidevalt algsel otstarbel kasutusel. Kolmainu kiriku torn on iga Rakvere linna panoraami lahutamatu osa ning kirik üks peamisi turismisihtpunkte linnas. Vast renoveeritud ja uue ilme saanud Rakvere vanalinna Pika tänava keskse hoonena on kirikul kogukonna keskusena eriline roll. Just siin toimuvad linna kõige pidulikumad jumalateenistused ja kõige suuremad kontserdid. Vastavalt muinsuskaitse eritingimustele punakaspruuni katte saav kirik koos torni ja katusega saab olema uhke punane kirss toredal Rakvere panoraamil.
Toetust on vaja kiriku pikihoone katuse restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 93 000 eurot.
Suure-Jaani Johannese kirik vajab toetust pikihoone katuse restaureerimiseks, mille käigus saab kirik uue ning vastupidavama aluskatuse ja piiberkivist katusekatte. Töid toetab küll Muinsuskiatseamet, kuid selle kõrval on koguduse kanda omaosalus 93 000 eurot.
Suure-Jaani Johannese kirik – üks Viljandimaa ja Eesti vanemaid kirikuid – ehitati Lõhavere linnuse lähedusse juba 13. sajandil. Keskaegses kirikus on säilinud kaunid portaalid, uhke võidukaar, roosaken ja müüritrepid. Kirik sai küll mitmes sõjas kannatada, aga ehitati ikka üles. 19. sajandil kujundati kirik seest uusgooti stiilis. Alates 2018. aastast on kirikut üha enam korrastatud. Tänapäeval on Suure-Jaani Johannese kirik piirkonna üks olulisemaid vaatamisväärsusi ja turismiatraktsioone. Kirikus toimub erinevaid sündmusi, näitusi ja hulk kontserte, peetakse Suure-Jaani Muusikafestivali ja Viljandi Orelifestivali, tuntud on suurepärane kontsertorel. Ajaloolise kihelkonnakiriku kui kogukonna vaimse keskuse kasutus kasvab ning koguduse tegevus on piirkonnas üha enam tuntud. Koguduse tegemistega saab end kursis hoida Facebooki kaudu.
Toetust on vaja akende ja uste restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 58 781,62 eurot.
Urvaste Püha Urbanuse kirik vajab toetust akende ja uste restaureerimiseks. Uued aknad-uksed parandavad kogu kiriku väljanägemist ja siis saame rahuliku meelega aknad avada, et värsket tuuleõhku sisse lasta.
Urvaste Püha Urbanuse kirik asub väga kaunis paigas Uhtjärve ürgoru nõlval Võrumaal Antsla vallas. Urvaste kirik on suur erand kogu Eesti keskaegse ehituspärandi seas: tegemist on ainsa basilikaalse maakirikuga. Seda pühakoda mainitakse esimest korda 1413. aastal, mil apostlik saadik külastas paavst Johannes XXIII ülesandel kogudust Antzenis. Praeguse kuju sai kirik 1889. aastal, kui lammutati keskaegse pikihoone idasein ja altariruum ning hoonet pikendati 1/3 võrra. Urvaste kirikus on Eesti orelimeistrite, vendade Kriisade orel, mille kogudus ostis 1938. aastal. Pneumaatiline orel on kahe manuaali ja 26 registriga kontsertpill.
Toetust on vaja torni luukide ja akende ning kiriku välisukse restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 50 000 eurot.
Äksi Andrease kirik vajab toetust torni luukide ja akende ning kiriku välisukse restaureerimiseks. Katkiste luukide-akende ja välisukse tõttu kannatab ka kiriku sisemus.
Äksi Andrease kirik asub Tartu maakonnas Voldi külas. Kirikukihelkonda mainitakse kirjalikes allikates esimest korda 1443. aastal. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal, vanimad osad umbes 1500. aastal. Kirik rekonstrueeriti põhjalikult uusgooti stiilis 1887.–1889. aastal, samas stiilis tehti ka sisekujundus. Äksi Andrease kirikus on tegutsenud mitu Eesti kultuuritegelast. Kirikuaias on mälestuskivi 1815–1832 Äksis pastoriks olnud Otto Wilhelm Masingule. Kirikus on pastorina töötanud ka Eesti vaimutegelane August Wilhelm Hupel, juhuluuletaja Carl Gustav von Staden ning koolielu arendaja, eesti-saksa sõnaraamatu koostaja ja esimene Goethe eesti keelde tõlkija Franz von Ackermann.
Toetust on vaja kiriku katuse restaureerimiseks.
Vajaminev summa on 10 697 eurot.
Elva kiriku katust katab ligi 50 aastat vana eterniit, mis on sammaldunud ja murenenud. Algusaegadel kattis katust kivi. Kogudus peab väga oluliseks, et katusekate saaks vahetatud enne, kui eterniit hävib lõplikult ja katus hakkab läbi jooksma. Muinsuskaitseamet toetas 2023. aastal töid 96 270 euroga.
Arhitekt Arved Eichhorni (1879–1922) projekti järgi valminud Elva kirik sai katuse alla enne I maailmasõda, sisetööd lõpetati 1920. aastal.
Gootikast inspireeritud punastest tellistest väikest hoonet ilmestab kaheksakandiline telkkiivriga konsooltorn. Peasissepääsu ehisviilu kaunistab Taaveti tähe modifikatsioon.
Silindervõlvilise puitlaega ülilihtsale interjöörile annab aktsenti kuningate kummardamise teemaline vitraaž (Dolores Hoffmann, 1995) altariosas.
Elva kesklinnas asuv kirik on esimene Eesti Vabariigi ajal pühitsetud kirik, mis tähistas hiljuti 100. aasta juubelit. Kirikus toimuvad regulaarsed jumalateenistused, kontserdid, lastetunnid ja muud sündmused.
Toetust on vaja torni ja tornikiivri restaureerimistöödeks.
Vajaminev summa on 6185 eurot.
Torni laudis on pleekinud ja osaliselt pehkinud. Torni kimmkatus laguneb. Tornikiivri aukudest tungivad kirikusse pesitsema varesed. Muinsuskaitseamet andis 2023. aastal torni restaureerimise toetuseks 55 659 eurot.
Algse puukiriku rajas Tiesenhausenite suguvõsa arvatavasti samal ajal, mil osteti Kavilda linnus ehk 14. sajandil. Praegune Puhja Püha Dionysiuse kirik on ehitatud aastail 1495–1499. Puhja kirik on üks kolmest Lõuna-Eesti kõige vanemast kirikust ning on arvatud riiklike muinsusobjektide nimekirja.
Kirik ehitati algul kolmelöövilise kodakirikuna, mis 1627. aastal osaliselt hävis. Säilinud on rikkalik konsooltorniga läänefassaadi kujundus. Pikihoone seintel leidub mitu maalitud pühitsusristi. Kirik purustati Poola–Rootsi sõdade (1600–1629) lõpp-perioodil.
1630. aasta paiku taastatud kirik sai praeguse barokse kiivriga puidust haritorni arvatavasti 18. sajandi lõpul. Kiriku sisustus on neogooti vormides ja pärineb 19. sajandist. 1868. aastal valminud altariseinal (meister J. G. Mühlenhausen) asub maal „Kristus ristil“ (autor A. Bauer, ostetud Münchenist 1859. aastal). Kantsel pärineb 1872. aastast. Tartu meistri W. Müllvestedti 17 registriga orel on ehitatud 1881. aastal.
Rohkem infot: https://puhja.eelk.ee/
Toetust on vaja kiriku katuse restaureerimise II etapi töödeks.
Vajaminev summa on 25 000 eurot.
Rannu kirik vajab toetust pikihoone katuse konstruktsioonide restaureerimistööde 2023. aasta omaosaluse tasumiseks. Muinsuskaitseamet toetas restaureerimistöid 200 000 euroga.
Rannus on tõenäoliselt tegemist meie maakirikute vanima katusekonstruktsiooniga. II etapi restaureerimistöödega likvideeritakse Rannu kiriku pikihoone katusekandmiku avariiohtlik seisukord ning tagatakse selle kandevõime. Katusekandmiku restaureerimistööd lõppevad kolmandas etapis uue kivikatte paigaldamisega.
Rannu Püha Martini kirik on silmapaistvamaid hilisgooti maakirikuid, pärinedes 15. sajandi esimesest poolest. Kiriku hoone on aegade jooksul mitmel korral kannatada saanud, näiteks 1627. aastal olid kirikust säilinud vaid välisseinad. Uuesti üles ehitamisel võlvlage ei taastatud, vaid kirikusaal kaeti laudlaega. Põhjalikud juurdeehitused tehti kirikus 1835. aastal, mil ehitati ligi 33 meetri kõrgune torn ja avarad aknad.
Rannu kirikus asub palju kunstimälestisi. Väljapaistvaim neist on Baltimaade vanim kantsel, mis pärineb 16. sajandi keskelt.
Rohkem infot: rannu.eelk.ee
Toetust on vaja kiriku pikihoone katuse restaureerimise I etapiks.
Vajaminev summa on 25 000 eurot.
Rõngu kiriku katuse kandekonstruktsioonid restaureeritakse ning kaetakse käsitsi
valtsitud kuumtsingitud terasplekiga. Ulatuslikumad kahjustused on kõigi nelja neelusarika piirkonnas, kus on puitkonstruktsioonidel olulised seen- ja puidumardikakahjustused. Paiguti on kandekonstruktsioonid kogu ristlõike ulatuses hävinenud. Muinsuskaitseamet toetas 2023. aastal restaureerimistöid 200 000 euroga.
Rõngu algkirik püstitati tõenäoliselt 14. sajandi lõpus. 7. juulil 1413. aastal väljastas paavst Johannes XXIII indulgentsi Rõngu kirikule. See on Rõngu kiriku esmamainimine säilinud dokumentides. Pärast Liivi- ja Põhjasõja purustusi säilisid kirikust üksnes seinad.
1900. aastal rekonstrueeriti kirik kapitaalselt R. M. von Engelhardti projekti järgi (ehitusmeister J. Hoppe) ja fassaadid said neogooti kujunduse. Tänapäeval väärivad Rõngu kirikus tähelepanu altarimaal (Dresdeni meistri töö, 1901), orel (W. Müllverstedt, 1874) ja vitraažid (Riia meistrite töö, 1900).
Rohkem infot: rongukirik.ee/ajalugu.html
Toetust on vaja kabeli ehituse lõpuleviimiseks.
Vajaminev summa on 24 000 eurot.
Uue kabeli ehituse algatas EELK Tartumaa praost Ants Tooming, kes soetas selleks saarele sobiva kinnistu. Kabeli ehitamiseks ja edasiseks haldamiseks asutati MTÜ Abruka kabel, mille kasuks on kinnistule seatud 99-aastane hoonestusõigus.
Ajalooliselt asus Abruka saarel väike õigeusu kabel-palvela, mis ehitati 1887. aastal. 1910. aastal liideti Abruka saare õigeusulised Kuressaare Püha Nikolai kogudusega. Algne kabel suleti Nõukogude ajal ja esialgse plaani asemel kasutada palvemaja kalameeste püünisekuurina lammutati see 1958. aastal ehitusmaterjaliks.
Kabel püstitatakse traditsioonilise palkehitisena, mille eeskujuks on Ruhnu puukirik. Kabeli ehitamise on heaks kiitnud EELK kirikuvalitsus, kuid see jääb vajadusel avatuks ka teistesse usulahkudesse kuulujatele ning kabeli eripära arvestavateks sobivateks kokkusaamisteks saare kogukonnale ja külastajatele. Püstitatava kabeli mõõtmed on väikesed. See sobib igati saare miljööga ja on projekteeritud sellisena, et vajadusel saab seda tulevikus laiendada.
Pärast valmimist jääb Abruka kabel Valjala Martini koguduse õpetaja Hannes Nelise teenistuspiirkonda.
Toetust on vaja katuse restaureerimiseks ja piksekaitsme paigalduseks.
Vajaminev summa on 83 000 eurot.
Simuna kirik vajab toetust kogu katuse restaureerimiseks vastavalt projektile.
Töö sisaldab järgmist:
- vana eterniitkatte ja selle all asuva laastukatuse eemaldamine
- kahjustunud puitkonstruktsioonide vahetamine ja uue roovituse paigaldamine
- uue plekkkatte paigaldamine
- katust ümbritsevate fiaalide restaureerimine
- karniiside restaureerimine
- piksekaitsme paigaldamine
Simuna kiriku lugu
Simuna kiriku ehitusaasta pole täpselt teada, kuid ta kuulub koos Tallinna Toomkirikuga Eesti vanimate hulka (13. saj). Seda kutsuti pühak Simona nime järgi Katkuküla Püha Siimoni kirikuks. Katkuküla oli 1219. a Taani valduste lõunapiiriks ning siin tekkis Riia sakslaste ja Tallinna taanlaste vahel ristimistüli (Läti Henriku kroonika). Seda tüli käis 1226. a kohapeal lahendamas Rooma paavsti legaat. 14. saj annetas Taani kuningas Valdemar IV Simuna kiriku Tallinna Toomkirikule. Sõdades ja sajandites on kirik mitmel korral hävinud ning taas üles ehitatud.
15. saj esimesel poolel püstitati kolmelööviline kodakirik, 1728–29 ja 1885–86 ehitati kirikut taas ümber. Vanast kirikust on säilinud osa kaitseotstarvet täitnud tornist. 1685. a valmistas kuulus puunikerdaja Christian Ackermann kirikule altari. 19. saj algul maalis Carl Sigismund Walther altarimaali. 1889. a ehitas orelimeister Gustav Normann kirikusse oreli, mis on tema säilinud orelitest suurim.
Külalistel on võimalik minna kiriku kellatorni vaateplatvormile, kust avaneb kaunis vaade ümbruskonnale. Torni kõrgus on 53,5 m.
Simuna kirikuaeda on maetud palju kuulsaid inimesi. Siin puhkab tuntud maastikumaalija Carl von Kügelgeni perekond ja Peterburi Kunstiakadeemia professor, Muuga mõisa rajaja Karl Timoleon von Neff, kelle maale on Peterburis, Londonis, Nizzas. Simunasse on maetud von Pauckerite suguvõsa liikmed ja üle 60 aasta Simunas köstriks olnud Wilhelm Normann. W. Normann asutas Simunasse kihelkonnakooli, õpetas välja koolmeistreid, kirjutas õpikuid, rajas laulukoore ja korraldas juba 1886. a kohaliku laulupeo.
Tänapäeval on Simuna kirik aktiivses kasutuses. Igal pühapäeval toimub missa, suviti on kirik külastajatele avatud Teeliste Kirikute programmi raames. Kirikus toimub aktiivne kontserttegevus. Kogudus korraldab rahvusvahelist Gustav Normanni orelifestivali, mis 2023. aastal toimus juba seitsmendat korda.
